9. päev - Grand Pacific Drive

Hommikul võtsime ärkamist rahulikult, kuna plaani kaugele sõita ei olnud. Võtsime sellel korral suuna jälle Sydney’st lõunasse, erinevalt eelmisest kahest päevast jätsime aga kiirtee vahele ja suundusime mereäärsele ilusa vaatega maanteele (Grand Pacific Drive).

Esimene peatuspaik oli kõrgendik nimega Bald Hill, millelt avanes võrratu vaade merelerannikut mööda kulgevale teele (Grand Pacific Drive) ja sillale (Sea Cliff Bridge), mida see tee ületas.

Indrek sai aga löögi allapoole vööd, kui fotokat käivitades avastas, et selle mälukaart oli jäänud koju arvuti külge. Aga ta ei jätnud jonni, rabas taskust oma mobiili ja hakkas kauneid vaateid sellega hoogsasti jäädvustama...

Tegime ka ühe perepildi - omapärane on see sellepoolest, et kõik pereliikmed vaatasid pildistamise ajal erinevas suunas :)

Bald Hill on deltaplaanide stardipaik – ka meie seal oleku ajal tehti stardiks ettevalmistusi, kuid kahjuks ei saanud me tervet päeva selle stardi ootamisele pühendada ja võtsime ette teekonna kõrgustest alla mere äärde.

Enne esimesse randa minekut tegime mõneminutilise peatuse ka Grand Pacific Drive'ile jääval omapärasel ca 600 meetri pikkusel sillal (Sea Cliff Bridge).

Siin on vaade ühele mereäärsele kiviplatoole, mis vaheldusid rannikul liivarandadega.

Indrek tegeles teekonna vältel aktiivselt mobiilifotode tegemisega. Kui pildistamiseks sobiv vaade oli häiritud, ei pidanud ta paljuks ka kõrgemaid kohti otsida. Koju jõudes selgus aga tõsiasi, et mobiilil on vaid digizoom ja kõik zoomitud vaated jäid kvaliteedilt lahjaks.
Esimene rannas peesitamine ja lainete nautimine toimus Wombarra rannas (Wombarra Beach). Lained olid selgele taevale ja suht tuulevaiksele ilmale märgatavalt suured...

Siin väike fotoseeria Arturi müramisest lainetes. Viimasel pildile võiks panna pealkirjaks "pill tuleb pika ilu peale" kuid Artur oli vapper, tegi paar nuuksatust ja müras edasi. Laine poolt minema uhutud müts ei jäänud ka merelainetesse, Katre sai selle mõne hetke pärast oma valdusse :)

Meie päikesevõttu segasid oma müraga paaril korral ka Austraalia sõjaväe hävituslennukid.
Päikesevõtt ja väike kümblus vees tehtud sõitsime mõned kilomeetrid edasi ja maandusime Bulli rannas (Bulli Beach).

Teel Bulli randa tegime veel mõneminutilise peatuse ühes "avalikus kohas", kus maradööride kaitseks oli üks puu suisa raudaiaga ümbritsetud...

.. ja kõrval asuv plakat lubas kõike peale "mõningate" keelatud asjade :)

Enne randa minekut pidasime pikniku maha ja siis vette.

Bulli rannas oli rannavalve poolt soovituslik supluskoht vaid mõnekümne meetri laiune.

Otsustasime vette minna sadakond meetrit sellest kohast eemal. Lained olid suurepärased ja hõljusime nendes, kui lõpuks jõudis pärale tõsiasi, et oleme kandunud vettemineku kohast tüki maad liivaranda ääristavate kaljude suunas. Proovides jalgadega põhja – seda ei olnud, kogu seltskond oli sattunud hoovusse, mis tiris meid aina kaljude suunas. Tekkis väike paanika ja hakkasime kiiresti kalda suunas ujuma (kuigi hoovus vedas aina teises suunas). Lõpuks leidsid jalad põhja, paanika rauges ja suundusime rahulikult ranna suunas. Kogu meie tegevust oli juba lähemalt jälgima tulnud rannavalve poiss, kes soovitas meil tähistatud alale ujuma minna. Mind väsitas sahmimine vees sedavõrd, et otsustasin päikesevõtu kasuks. Ülejäänud seltskond nautis laineid lubatud suplusalas aga edasi.

Päikest võtes tabasin ka pisikese varga, kes kasutades minu laiska vedelevat olekut hakkas vaikselt meie asjades sorima…

Woonona rannas (Woonona Beach) tegime päeva viimasa lainete nautimise. Võrreldes eelnevate randadega jagus siia ka rahvast. Suurem jagu merevees loksuvast seltskonnast oli varustatud erinevat mõõtu surfilaudadega. Meil muidugi surfari varustus puudus, see aga ei takistanud meid suurepäraseid laineid nautimast.
Tagasiteed Castle Hill’i alustasime kella viie paiku, et jõuda eelnevatest päevadega võrreldes varem koju.

See pilt sai tehtud tunnike pärast päikese loojumist Castle Hill'is.