15. päev - Anna Bay, Black Smith's Beach & The Entrance

Äratus oli pühapäeva kohta varajane - kuna pidime oma majakese vabastama kella 10-ks...

...see tähendas saabumisprotseduuri läbimist vastupidises järjekorras, kõik asjad oli ju tarvis jälle kokku pakkida. Omapärane on see, et sellises puhkekülas tuleb maja väljakolimisel ära koristada, kui ei korista, tuleb 30 dollarit koristamisraha lisaks maksta. Muidugi mõista ei kehti see kasutada antud voodipesu kohta. Lapsed tegid veel väikese basseiniringi ja me jätsime puhkekülaga hüvasti.
Edasi suundusime 5-6 km lõuna suunas Anna Bay'sse, kus asuvad omapärased liivadüünid – tegu on ranna lähedale aegade jooksul tekkinud pisikese liivakõrbega. Liivadüünid ulatusid päris pikalt mööda rannikut.

Siin nähti igati vaeva, et turistilt mõni dollar jälle kätte saada… näha oli igasugu erinevaid safarisõiduks mõeldud masinaid ja kavalaimad pakkusid ka jalutuskäiku kaameli küürude vahel...

Meie valisime liivadüünidega tutvumiseks ühe odavaima mooduse – tallatakso. Plätud jäid autosse ja jalutuskäik läbi kõrbeliiva võis alata. Meil vedas ilmaga, kuna päike piilus vaid aegajalt pilve tagant ja liiv ei olnud enam nii kuum, nagu eelmisel päeval randa minnes.

Tegime kõik düünides läbi künkalt alla hüppamise võistluse, algul kambaga ja hiljem individuaalselt...

... kellel kuidas oma hüpe välja tuli, parima hüppe välja valimiseks palume siis kommijate abi :)

Artur ja Karoliina praktiseerisid ka lisaks hüpetele kukerpallitamist liivas...
Pärast pisikest rännakut üle liivaste küngaste oli õige moment ka korra ennast jälle soolaseks teha, rannani oli vaid loetud sammud. Siinne rand oli pikalt madal, enne tõsiste laineteni jõudmist tuli tükk aega vantsida (nagu Pärnu rannas :)). Kuna selline pensionäride rand meie kambakeses erilist elevust ei tekitanud, jätkasime oma teekonda Newcastle'i suunas

Newcastle on sadamalinn, kus laetakse laevadesse kivisütt. Mõni selle linna tänav aga ei meenuta grammigi, et tegu on tööstuslinnaga.

Järgmisena tegime pisikese peatuse Black Smith's Beach'i nimelises rannas. Siin jõudis kohale ka tõsiasi, et meie fotoka akut on ka tarvis aegajalt laadida... Igatahes järgmised pildid pärinevad juba Intsu fotokast :)

Ranna äärses põõsastikus täitsid õietolmust oma kõhtu mitmed papagoid.
Järgmiseks oli kavas The Entrance'i nimelises linnakeses pelikanide söötmise showd vaadata. See toimub iga päev kindlal kellaajal. Kuna kellaaeg jäi rannas olles kahe silma vahele, siis pidi Ints bussist viimast võtma, et pelikanide söötmise ajaks kohale jõuda...

Pelikanid on ikka suured õgardid - pidid päevas 5-6 kg kala ära sööma. Show ajal antakse kogu kamba peale ehk ämbri jagu kala, kuid sellele vaatamata veavad nad end iga päev söötmiskohta, et meiesugustele turistidele etendus anda :)

Iga linn ei saa muidugi keksida sellega, et tänavavalgustus sisaldab looduslikke lisasid ...

The Entrance'is avasime ka pisikese tänavakohviku, Ints jäädvustas meie tegevust läbi plastmasskahvli :)

Veel pool tundi sõitu ja olemegi Castle Hill'is, nagu näha autosid meiega ühe suuna peale jagus.