Saturday, March 28, 2009

21. päev - Sydney, Brisbane, Kuala Lumpur & Stockholm

Sydneyst startis lennuk kell 21.25 ja võttis suuna Brisbane'i suunas. Kui Katre poleks päeval lennu üksikasju uurinud, siis oleks see meile tõelise üllatusena tulnud, sest ei olnud aimuga ennem, et lennuk teeb tuhatkond kilomeetrit Sydneyst põhjas vahemaandumise.

Brisbane'i jõudsime tunnike enne keskööd. meie üllatuseks aeti meid viisakalt lennukist välja - ju oli neil kavas lennukit tankida. Veetsime tunni Brisbane'i lennujaamas ja siis jätkus meie lend Kuala Lumpuri suunas.
Lennukis anti meile tubli õhtusöök ja mina otsustasin peale seda magama jääda... Karoliina tegi valiku filmide kasuks ja oli enamiku lennuajast üleval. Lend Kuala Lumpurisse möödus rahulikult ilma vahejuhtumiteta.

Kuala Lumpuri lennujaam oli varajasel hommikutunnil suht tühi, jõudsime sinna kella viie paiku hommikul (Malaisia aja järgi). Karoliina tegi terminalis aega parajaks sudoku lahendamisega.

Selline nägi välja päikesetõus Malaisias läbi lennuterminali akna ja taustaks on lennuk, mille peale me tund hiljem suundume.

Suur mürakas on küll Boeing 747-400, kokku mahub pardale 416 reisijat, esimeses otsas (first ja business klassi osas) on lennuk suisa kahe korruseline.

Lennukisse jõudes selgus, et pooled kohad jäävad tühjaks, ju on ikka maailmas majanduslangus reisimisele mõjuma hakanud :)

Tänu vähesele reisijate hulgale õnnestus mõlemal lennul saada koht akna all.

Kuigi õhtkutõusul ja laskumisel elektroonilisi seadmeid kasutada ei tohi, klõpsasin vapralt pilte Kuala Lumpurist õhkutõusul. Sellel pildil näha meie lennuki vari hommikuse palmimetsa taustal.

Śiin on näha üks suuremat sorti kaubalaev India Ookeanis 11 km kõrguselt.

Ja täiesti pilvitu silmapiir lennuki aknast (pilt tehtud India kohal).

Siin sai spioneeritud India kohal. Tõsiselt tiheda asustusega maa on India. Mõned tunnid hiljem jõudsime Venemaa kohale ja seal olid vaid suured lumised inimtühjad avarused näha :)

Läänemere ja Rootsi kohal aga oli paks pilvedemeri ja alla vaadates oli näha vaid pilvevatti...

Hotellis tervityas meid televiisor traditsiooniliselt (Karoliina nimi vist on rootslaste jaosk liialt pikk olnud :)).

Dušširuum oli meil siin aknaga, kui vesi sulises võis illuminaatorist vajadusel toas toimuvat järgida :)

Wednesday, March 25, 2009

18. päev - Bondi Beach & meestekas

Kolmapäevaks ennustati järjekordselt sooja sügisilma. Kuna midagi suuremat enam ette võtta kavas ei olnud, siis võtsime päevakavva lihtsalt rannas käimise ja päikese nautimise. Selleks läksime juba teada-tuntud kohta Sydney's - Bondi Beach'ile. Nagu eelmiselgi korral, kasutasime sinna sõiduks bussiliiklust. Ühe inimese sõit Castle Hillist kesklinna ja sealt edasi randa ning tagasi läheb kokku maksma 18,60 dollarit (ca 150 krooni).

Rand oli enamvähem sama rahvarohke, kui eelneval korral. Erinevus oli vaid selles, et gängi ketsid olid väravatest kadunud :)

Kui esimesel korral jäi meie fotoka tegevusraadiusse jooke jagav poiss, siis sel korral püüdsin kinni jäätist jagava neiu...
Kahjuks oli ilm tuuline ja jahedavõitu (vähemalt rannas) ja vesi tundus ka eelnevatest kordadest jahedam. Ehk olime ennast varasemate kogemustega liialt ära lasknud hellitada. Igal juhul jäi meil lainetes käik kuidagi lühikeseks sellel korral...

...aga surfarid tundsid küll ennast tuulise ilmaga lainelises vees hästi.

Tagasisõiduks kesklinna õiget bussipeatust otsides jäi silma rulafännide jõuvõtukoht.
Kuna luureinfo järgi oli teada, et õhtul on tulekul meeste pidu, siis ei venitanud kaua linnas passimisega ja sõitsime tagasi Castle Hill'i.

Ja luureinfo pidas paika - nii, kui Indrek töölt koju jõudis hakkas Katre õue lauda katma...

...ja Indrek kukkus grillima. Austraalias kasutatakse grillimiseks gaasi- või elektrigrille, söel grillimine on siin luksus, mida igaüks endale lubada ei saa, sest grillsüsi on kordades kallim kui Eestis.

Horvaatide poekesest on siin isegi võimalik Venemaal toodetud kali osta. Samast poekesest saab hapukapsast, hapukurki, suitsuliha ja teisi meil tuntud toiduaineid, mida Autraalia marketites ei müüda. Meil Eestis müüdavale kaljale see jook palju alla ei jäänudki.
Kui väike grill tehtud, vedas enda tsikli seljas kohale ka meestepeo kolmas oluline tegelane - Mihkel. Tsikkel lükati garaaži ja ta võis rahulikult kahe õlle hävitajaga liituda :)

Esimese hämarusega saabus Castle Hilly kohale ka äike. Kuna esimese tunni jooksul vihma taevast alla ei tulnud, siis nautisime õlut edasi värskes õhus ja lugesime taevas sähvatusi - mõni neist õnnestus ka pildikastiga kinni püüda.

Kui vihmasadu meid katuse alla peletas, hõivasid Indrek ja Mihkel köögi ning läks lahti Böffi (Boeuf à la tartar) valmistamine. Indrek tegeleb sellel pildil munavalge eraldamisega munakollasest...

... Mihkel aga segab hakkliha sisse maitseaineid...

...Indrek tükeldab röstsaia...

... ja paneb saiaviilud ahju küpsema.

Kui hakklihasegu oli piisavalt seisnud, võis rooga nautima hakata ja muidugi mõista koos rohke külma õllega. Meestekas lõppes kesköö paiku ja Katre sõidutasd Mihkli koju...

Tuesday, March 24, 2009

17. päev - Aktiivne puhkus 2

Teisipäeval sai jälle magamisega natuke üle pingutatud, kuna kavas oli reisi teine kodune aktiivse puhkuse päev teha...

... köögilaual ootas meid selline kirjake :)
Mina tegelesin põhiliselt blogi kokku panekuga ja päikese võtmisega. Taevas oli enamuse päevast pilvitu, tuult praktiliselt ei olnud ja temperatuur varjus oli +31. Poole tunnine päevitamine oli põhjamaalasele sellistes oludes suht vaevarikas.

Karoliina tegeles enamuse päevast õppimisega. Erinevalt minust ta päeva jooksul välja ei tikkunud - eelistas jahedamat toa õhku leitsakule päikese käes.

Monday, March 23, 2009

16. päev - Blue Mountains

Esmaspäeva hommik algas meie jaoks jälle varakult, sest päevaks oli planeeritud sõit Sinimägedesse (Blue Mountains). Tõusime kella seitsme paiku. Start oli kavandatud kaheksaks, kuid reaalselt saime minema paarkümmend minutit hiljem, sest pidevalt selgus, et miskit sõiduks vajalikku on maha jäänud :)
Kuna alustasime sõitu hommikusel tipptunnil, siis sai maanteel päris mitmes ummikus passitud...

Ühel ristmikul tabasin hetke, kuidas suuremõõtmelise traktori vedu eskortis politsei - tsiklimees ees ja politseiauto taga. Turvalisus on siin maal igal juhul moes.

Castle Hill'i ummikutest võtsime suuna Sinimägede peale.

Mõnel rekkal jagus tagumisi tulesid küll igaks elujuhtumiks.

Kuna olin heas usus Eestist kaasa võtnud American Expressi krediitkaardi, siis selgus paljudes kohtades, et sellega makstes tuleb kauba eest mõni protsent lisaks maksta - nii selgus ka tanklas, kus bussi paaki Indrek täitmas käis...

... ja siin tanklas sai väikese täienduse ka minu hoiatustahvlite kollektsioon.

Teel Sinimägedesse teavitas igas külas meid selline silt, millelt saime teada ka küla kõrguse merepinnast. Bullaburra asula pidi selle sildi andmetel asuma 769 meetri kõrgusel merepinnast.

Siis järsku tabas meid teel üllatus - liiklus jäi järsku seisma ja seda mitmekskümneks minutiks. Hakkasime üksteise võitu ennustama, millega tegu. Peale jäi arvamus, et ju on teel mingid masti teetööd...

Kui meieni jõudis kord chupa-chupsi mehest (mees, kes reguleerib sarnastes kohtades oma märgiga liikust :)) mööda pääseda, sai selgeks tõsiasi, et ega me väga eksinudki. Tee ääres tegeles kaks meest saega võsa lõigata, kaks koristasid ja kaks tegelesid liikluse reguleerimisega. Igal juhul osati selle tööga tekitada maanteel oluliste mõõtmetega ummik...

Medlow Bath oli üks kõrgemaid külasid (1050 meetrit merepinnast), mida meie teekond Sinimägedesse läbis.

Juhuks kui laskumisel auto pidurid peaks üles ütlema, on suurematele laskumistele ehitatud spetsiaalsed rambid, kuhu sõites saab ka kõige raskema veoki pidama. Minul tekkis küll selle peale küsimus, et millisel moel selle veoki sealt hiljem kätte saab :)

Selliseid märke näeb Austraalias küll igal pool ja eriti sisemaal. Hoiatab meid kängurude ja vombatite eest teel. Seda, et kängurud tõesti ka pimeduse saabudes teedele satuvad, sellest andsid märku tee äärtes siin-seal vedelevad alla aetud kängurud...

Tee ääres avanes väga ilusaid vaateid. Selles kohas lihtsalt pidi bussi kinni pidama ja fotoka välja võtma. Selline tunne nagu oleks sattunud Alpi aasadele...

Ka käänulistelt mägiteedelt avanes huvitavaid vaateid, selles peatuspaigas oli ekstreemne vaade alla - veel paar sammu ja ees ootaks sadakond meetrit vabalangemist.

Selline liiklusmärk tähistas kurvi, kus tuli läbida 180 kraadine kurv ja soovituslik kiirus oli sõidu õnnestumiseks 35 km tunnis.

Selline märk teavitas juhti pikemast laskumisest. See konkreetne laskumine oli 4-5 kilomeetri pikkune.

Noored autojuhid kasutavad Austraalias mõnikord sõitmiseks TOYOPA firma maastureid :)

Keskpäevaks jõudsime oma kambakesega Jenolan Caves'i. Esiplaanil Jenolan Caves House, kus asus kohvik, turistipoeke ja võõrastemaja.

Jälle üks omapärane keelumärk - Jenolan Caves'i kohvikus anti meile teada, et papagoide toitmine peopesast ei ole nende asutuses soovitatav tegevus.

Igal juhul hoiatati meid inimsõbralikust loodusest Jenolan Caves'i orus. Peale erinevate sisalike meil seal küll roomajaid näha ei õnnestunud.

Üks tegelane demonstreeris meile kümmekond minutit, kuidas putukatele tuleb jahti pidada.

Valisime endale ühe kergemat sorti ekskursiooni Jenolan Caves'i koobastes. Koopa piikuseks lubati 400 meetri ringis. Ekskursiooni lähtepunkt asus kusagil tunnelis, mida läbis autotee ja siin me oleme suundumas selle poole.

Pool meie seltskonnast ootusärevuses enne koobastesse sisenemist.

Koobastes nähtut on suht raske edasi anda, mõned pildid ehk annavad aimu meie ekskursioonist.

Tagasiteeks valis Indrek Edith Road'i. Kaardilt hiljem leidsin selle tee juures märkuse, et tee ei ole läbitav karavanide ja teiste haagistega. Ja seda, kui ekstreemne see tee oli, saime me tõesti tunda oma nahal - tõelised ameerika mäed :)

Lõpuks õnnestus mul jäädvustada ka seltskond lambaid pildile...

Selles külas on planeeringu järgi jalgtee kasutatav vaid jommis peaga...

Ja ära sai nähtud ka elus metsaveok...

Ning üks tõsine uunikum jäi ka napilt pildile.

Järgmine pikem peatuspaik ootas meid ees Katoomba's. Esimesel vaatlusplatvormil juba märkasime kauguses metsatulekahju...

Selline vaade avanes Echo Point nimeliselt vaateplatvormilt Kolmele Õele (Three Sisters).

Püüdsime kinni ka ühe vikerkaare. Olime pool päeva juba sõitnud vihma kannul - teed olid märjad, kuid vihm oli möödas. Õhtuks küll saime ka mõned piisad kätte :)

Võtsime ette ka väikese matka Kolmele Õe juurde.

Päeva viimane peatus sai tehtud Katoomba'st mõned kilomeetrid Sydney suunas Leura nimelises asulas, kus vaatamisväärsuseks oli omapärane trepina laskuv mägioja (Leura Cascades).

Fotograafina oli päev edukas, koos Karoliinaga sai kokku klõpsatud ligi 500 pilti...