7. päev - Fitzroy Falls, Kangaroo Valley & Kiama rannad

Laupäevaks oli kavas kogu kambaga pikem teekond ette võtta, kavatsesime läbi sõita ca 400 kilomeetrilise ringi Sydneyst lõunas. teele asusime suhteliselt varakult.

Tanklas tankides märkasin küttepuid müügis, ärimehed kodumaal võivad hinda vaid kadestada - üks 40 liitriline kott maksis 13.95 (112.- kr).
Esimese sihtmärgina jõudsime kohta nimega Fitzroy Falls. Sealt leidsime matkaraja, mis viis meid päris mitme ilusa vaate juurde…

Fitzroy Falls'i matkarajal oli ehitamise ajal isegi puudega arvestatud ja vaesed meistrimehed, kes seda teed tegid, pidid iga puu pärast torusid väänama.

Fitzroy Falls'i oluliseim vaatamisväärtsus on kosk, mille kõrguseks oli infotahvlil märgitud 81 meetrit!

Lisaks kosele avanes esimeselt vaateplatvormilt kaugusse vaade, mis maarjamaa mehel esmalt hinge kinni võttis. Aga inimene teatavasti harjub kõigega ja iga hilisem ilus vaade enam äärmuslikke emotsioone minus ei tekitanud... Matkaraja kogupikkuseks oli 3480 meetrit, valisime siis enda säästmiseks 1400 meetri pikkuse raja.

Matkarajal võis näha väga mitmekesist floorat. Eesti mehele tuttavaid puuliike selles kohas ma ei märganud. Eukalüptipuu erinevad liigid olid sealses metsas põhilised. Matkaraja äärest püüdis fotokasilm kinni ühe paari meetri kõrguse hiidsõnajala. Huvitav, kui suur oleks selle sõnajala õis?
Fitzroy Falls'ist edasi sõitsime känguru oru (Kangaroo Valley) suunas. Sõit sinna kulges aga parajalt mägisel teel, mis oli piisavalt kitsas ja kurviline. Kui kiirteel on iga võimalik ohukoht mitmerkordse piirdega kaitstud, siis mägedes kohati puudus igasugune piire. Igaljuhul välimises servas asfaldilt ratastega maha keerama ei tõmmanud. Ja tee oli kohati tõsiselt kitsas, kui 180 kraadise kurvi tagant mõni vastutulev auto järsku välja hüppas oli küll tunne, et kohe kohe… Aga jõudsime kenasti känguruorgu.

Kangaroo Valley’i suurim vaatamisväärsus on Austraalia vanim rippsild (Hampden Suspension Bridge), mis valmis 1898. aastal. Silla kandevõimeks oli märgitud 40 tonni ja lisaks mainiti, et suuremad autod peavad silda ületama ühekaupa. Kui sõiduato ülesõitu ei olnud üldse tunda, siis reisibuss pani selle mõnest kohast ragisema…

Austraalias üritatakse igal sammul hoiatada võimalike ohtude eest, Hampden’i silla juures soovitati mitte alla hüpata. Silla all voolava jõeni oli oma 40 meetrit vabalangemist, huvitav küll kellele tuleks mõtesse sealt alla hüpata?

Lisaks igasugu kentsakatele hoiatustele leiab Austraalia teedelt hulgaliselt märke, mis hoiatavad võimalike loomade eest, mis teie teele võivad sattuda. Siin viidatakse vombati ohule (mis küll liiguvad enamasti õhtuhämaruses ringi). Auto alla jäänud kängurusid oli aegajalt ikka näha, seega hoiatused pole asjatult välja pandud.
Kangaroo Valley’st viis edasi tee meid mere äärde…

Päeva esimene suplus sai tehtud seitsme miili rannas (Seven Mile Beach), mis on oma nime arvatavasti saanud oma liivaranna pikkuse järgi. Siin saime tunda juba suuremat lainetust, kui Palm Beach’i rannas. Omajagu oskus oli lainetes hakkama saada nii, et laine sinust üle ei lööks. Õppimine võttis mul natuke aega ja peale suplust sain ninast veel tükil ajal soolast merevett välja nuusata. Käi korra Tasmaania meres ujumas ja võid vabalt kaks soolakambrikülastust vahele jätta.

Matkamine ja suplus meres oli kõhu hellaks muutnud ja leidsime Seven Mile Beach’i vahetusläheduses kauni merevaatega koha (Black Point), kus hakkasime pikniku pidama.

Samal ajal, kui me oma kõhtu murul täitsime jõuti üks paarike meist mõne sammu kaugusel paari panna (oli ikkagi laupäeva pärastlõuna). Austraalias on kombeks pulmatseremooniat pidada suvalises kauni vaatega kohas, siin avanes kolmes suunas vaade merele…

Kõhud täis otsustasime ennem edasi sõitmist teha tiiru mere ääres madaliku tõttu kuivale jäänud looma ja taimeriigi üle vaatamiseks. Kui enamik krabisid pugesid kiiresti inimese lähened esimese kiviprakku peitu, siis üks võttis vaevaks ka mulle poseerida…

Rohi oli lihtysalt nii pehme, et sinna pidi korraks maha istuma...

Black Pointist liikusime paar kilomeetrit rannikut pidi põhja suunas. Seal oli tuletorni külje all turistide meelispaik, kus mererannast algava kaljulõhe lõpus võis jälgida korraliku lainetusega looduslikku purskkaevu (Blowhole). Kuna jõudsime sinna aga mõõna ajal, siis see atraktsioon jäi meil nägemata. Nautisime sealt lihtsalt ilusaid vaateid merele.

Kui senini oli päev igati päikesepaistelise olnud, siis nüüd tabas meid äikesevihm ,mis jõudis kohale loetud minutitega. Esimeste vihmapiiskade saatel pugesime oma bussi ja sõitsime jälle paar kilomeetrit põhja suunas. Vihm ei kestnudki kaua ja peale mõnekümne minutilist sadu saime oma vaadete nautimist jätkata.

Järgmine kena vaatega koht (Bombo Headlands) mere ääres oli mõnusalt kaljune. Kuna ümberringi möllasid ka lained, siis fotokad said siin omajagu vatti…

Proovisime Karoliinaga selles kohas pilti teha ja tabada hetke, millal laine seljataga purskkaevu tekitab. Siin tabas Karoliina emotsionaalse hetke, millal olin just äsja suure laine tagajärjel seljatagant märjaks saanud. Lained tulid randa nii kaootiliselt, et oli raske ära tabada hetke ja kohta, kus järgmine suur laine kaldasse paiskub. Ja ühel hetkel pidi Karoliina ennast lainetele ohverdama, et fotokat päästa merevee eest. Riided lainete pritsmetest märjad, jätkasime teekonda põhja (Sydney) suunas.
Kuna hakkas juba vaikselt pimenema, võtsime vastu otsuse veel korra merevees ära käia. Leidsime Port Kembla tööstuslinna külje all õhtuhämaruses inimtühjaks jäänud Windangi ranna.

Windangi rannas ootas meid eelnevatest randadest palju suurem lainetus. Siin saime me vees olles tõsiselt adrenaliini tunda. Rannast natuke eemal, kus lained veel murdumata, oli võimalik ka ujumisliigutusi teha. See aga oli tõeline merehaiguse proovikivi – laineharja ja põhja kõrguste vahe oli kohati 2 meetrit ja laine möödus mõne sekundiga.

See oli meie selle päeva üks viimaseid laineid, Karoliinal niitis see jalad alt, mina jõin jalgadele…

Kui rannast bussini jõudsime, jõudis ka õhtuhämarus meieni.

Pikast päevast (12 tundi) väsis reisiseltskond korralikult ära…