Viienda päeva hommikul tabas meid jälle varajane äratus. Kuna Katrel on neljapäev tööpäev, siis kavatsesime seda võimalust ära kasutada ja vaadata üle tema töökoht - Sydney Eesti maja.
Lisaks saime proovida ära ka bussisõidu Castle Hillist Sydney kesklinna. See oli vähemalt minu jaoks omamoodi elamus. Esiteks ootavad inimesed tipptunnil bussi järjekorras, vastavalt sellele järjestusele, nagu nad bussipeatusesse jõuavad. Lisaks on inimrohkemates kohtades olemas nii piletimüüja, kui reguleerija (seda küll vaid tipptundidel). Kui buss kohale jõuab, lähevad inimesed järjekorras peale. Eraldi korjas reguleerija järjekorrast välja rasedad naised ja lasi need esimesena bussi. Siis läksid bussi need, kes järjekorras esimesed ja kes soovisid istekohti. Kui istekohad otsas, võisid ka järgmised peale kobida. Kõik bussi astujad pidid ostma pileti või olid nad seda teinud juba ennem bussipeatuses seisva piletimüüja käest. Ostsime korraga edasi-tagasi pileti (et õhtul mitte end piletiostuga vaevata...) ja täiskasvanule maksis see 12.20 dollarit (98.- kr). Linna sõit võttis aega ca 40 minutit. Kuna oli tipptund, oleks autoga kulunud kindlasti 20-30 minutit kauem.
Sydney'sse jõudes tibasime koos Katrega Sydney Eesti majja...
Leidsime majast veteranide toa, kus teiste vaatamisväärsuste kõrvalt võis leida ka kõigi Eesti presidentide pildid. Toomas-Hendrik Ilves jagas ühte seina Elizabethiga ja selle seina najal sai ka natuke poosetatud...
Pärast pisikest ringkäiku majas jõudsime Katrega ajalehe "Meie Kodu" toimetusse. Seal jagas ta meile viimased juhtnöörid, kuida linnas liikuda ja kuidas õhtul Castle Hill üles leida. Katre asus oma töö kallale ja meie tormasime linna peale turiste mängima...
Teel Darling Harbour'i jäi meie teele üks kaubanduskeskus, mis kannab nime Market City. Seal sai jälle natuke liiga tehtud oma eelarvele :)
Viiendal päeval saime lõpuks tõelist suveilma nautida. Päike paistis terve päev otsa ja hakkasime juba kartma, et teeme oma heledale nahale liiga. Karoliina saigi endale punase nina, minu päästis nokats, mis natuke päikest varjas.
Karoliina otsustas enda jalgu märjal treppil jahutada, kuid kui jõudis ringi keskel kuivadele kividele, kõrvetas jalatallad hoopis hullemini ära...
Päevakavas oli ka 3D-kino (IMAX Theatre) külastamine. IMAX on väidetavalt maailma suurima ekraaniga kino (29 m x 36 m). Õnneks ei olnud piletihind maailma suurim - täiskasvanule maksis 50 minutiline seanss 19.50 dollarit (120.- kr). eelmisel õhtul registreeris Karoliina end filmiklubi liikmeks ja sai kaks piletit ühe hinnaga. Nagu 3D-kinos ikka, jagati meile prillid, ilma milleta ei oleks suurt toimuvast midagi aru saanud. Pärast seanssi tekkis vähemalt minul soov edaspidi ikka tavalisi filme vaadata... Aga vähemalt on 3D-kino ära nähtud ja seda veel maailma suurimal eksraanil :)
Pärast kinoelamusi IMAX'is trampisime Darling Harbour'i teise serva, kus ootas meid meremuuseum (Australian National Maritime Museum). Sinna sissepääs oli tasuta, kui registreerisid ennast ja selle võimaluse me ka ära kasutasime. Lahel olevad eksponaadid nõudsid aga rahalist väljaminekut. Kuna olime päevast piisavalt väsinud, jätsime sõjalaeva ja Captain Cook'i laeva koopia külastamise ära.
Meremuuseumi kõrvalt üle lahe kulges sild (Pyrmont Bridge), mille karkass oli tehtud puust! Mööda seda silda suundusimegi kesklinna suunas, et oma päev Sydney's lõppenuks lugeda ja tuttava liininumbriga buss üles otsida.
Sydney kesklinnas ringi liikudes võib aegajalt õhus märgata monorongi (Monorail), mis kujutab endast üherööpalisel teel liikuvat metroorongi sarnast olevust. Üks selline õnnestus siin ka pildile püüda...
Tagasi jõudsime ilma viperusteta ja õnnestus isegi õiges bussipeatuses esimese korraga välja ronida. Koju jõudes võtsime vastu otsuse õhtust süüa ühes kohalikus pubis...
Menüü oli küll kahe leheküljeline, kuid jäime kindlaks päevamenüü juurde (pakuti snitslit friikartuliga) Päevamenüüga koos oli võimalik tellida ka tasuta üks lastepraad. Lisaks olid komplektis ka joogid ja kokku maksis selline ports 15 dollarit (120.- kr). Selline soodukas pidi aga olema reklaamitrikk, et rahvast nädala keskel pubisse meelitada.
Õhtusöögi juurde võtsime Intsuga õllevaliku mis koosnes neljast erinevast konservandivabast õllesordist - maitseelamus missugune!
Mis vilmi IMAXis vaatasite?
ReplyDeleteJa mis oleks Austraalia nn. rahvusroog?
Rahvus rooga ilmselt ei olegi, kuid rahva roog on Fish and Chips. :-))
ReplyDeleteno känguru peaks ka kindlasti ära proovima
ReplyDeletenii, nüüd nägin ka mina kus Katre töötab! mis hirmsad prillid...miks sellised just???
ReplyDeletePrillid on 3-D kinos ruumilise pildi nägemiseks. Vaatamas käisime filmi nimega Wild Ocean, oli dokumentaalfilm ookeanielukatest ja nende elust...
ReplyDelete