12. päev - Bondi Beach

Pärast ühe päevast paigal püsimist oli kavas külastada Austraalia kuulsaima rannaga Bondi Beach'iga. Selleni jõudmiseks pidime põhjalikumalt tutvust tegema Sydney bussiliiklusega. Kui see oli juba selgeks saanud, et nr 610 viib meid Castle Hill'is Sydney City'sse siis sealt edasi pidi kasutama juba teisi bussiliine. Õnneks ei pidanud me Karoliinaga hakkama jalgratast leiutama, Katre oli tubli kodutöö teinud ja paberile marsruudi koos pisiasjadega "puust ja punaseks teinud".

Igal juhul ei võtnud Bondi ranna üles leidmine suurt vaeva, sest meie ei olnud bussis ainukesed, kelle päevaplaanides oli rannas päevitamine...

Selline vaatepilt ootas meid Bondi Beach'ile sisenedes, kellelgi sai enne päevitamist ketsidest siiber :)

Nagu ikka, ootas ees infotahvel, kus oli hulgaliselt meie sugusele merevee ja päikesepaiste nautijale mõeldud hoiatusi ja keelde..

Randa jõudes arvasin, et kohe kohe algavad sõjaväeõppused, üks lennuk lendas nõnda madalalt üle lahe. Järeldasin sellest vaid ühte - sõjaväelennuväli asus kusagil Bondi Beach'i vahetusläheduses.

Bondi Beach'i lõunapoolses servas olid lained surfarite käsutuses...

Sellist varustust nähes tekkis kohe julgem, tunne. Suve kõrghooajal pidi Bondi Beach'il päevitama ligi 80 tuhat inimest, neid teenindab 8 vetelpäästjat, kes pidid tunniga päästma keskeltläbi 25 suvitajat... Tõsine konveieritöö. Meie seal oleku hetkel oli rannal ehk tuhatkond päevitajat ja vetelpääste ühtegi aktsiooni selle aja jooksul ei märganud.

Külmad joogid, külmad joogid! Rannal on kaubandustegevus praktiliselt keelatud, ainult mõne kaupmehe tegevus on lubatud. Muidugi mõista ei tohi randades alkoholi müüa ega tarbida.

Koos meie tulekuga ilmus randa ka seltskond filmi tegijaid. Mida filmiti, tundub, et mingit noortesertiaali...

... ehk tunneb keegi ära tegelased oma lemmikseriaalist :)

Päikest meile Bondi rannas jagus...

Igal juhul tekkis aegajalt ka endal tahtmine lainetel surfilauaga liulda

Ise sai ka aegajalt sarnaselt lainetest häid pilte otsitud...

Paar tundi päevitamist ja mõned suplused lainetes ning oligi aeg oma päevaga edasi liikuda. Siin sai veel viimane tagasivaade tehtud Austraalia populaarsemale rannale - Bondi Beach'ile.

Rännak pikki rannajoont võis alata...

...igal sammul oli meiesuguste jaoks kirjas hulgaliselt hoiastusi ja keelde.

Rannikualal oli vaadata küllaga, muidugi mõista sai siin kümneid ja kümneid häid pilte tehtud...

Meie jalutuskäik osutus aga oodatust pikemaks, meie rannikurännaku sihtkoht - Coogee Beach ei tahtnud kuidagi kätte jõuda...

Rannaäärse müügiputka kujundajal paistab katuse tegemisel fantaasiat jaguvat.

Häda, kui garaazi ees ruumi napib, see peremees pidi oma autot roostest puhastama suisa sõiduteel...

See, et Austraalias ja eriti Sydney's on rahvasport moes, veendusime me pidevalt.

Rannikualalt leidsime ka miljonivaatega surnuaia.

Omapärane betoonrand, mis mind küll ujuma ja päevitama ei tõmmanud (Clovelly Beach). No kindlasti on sellel omad plussid, hiljem ei pea näiteks ennast ja rannalina liivast puhtaks raputama :)

Kui jõudsime lõpuks Coogee Beach'i olime omadega vantsimisest nõnda väsinud, et tegime väikese kümbluse, kümmekond minutit lesimist ja asusime Sydney kesklinna viivat bussi otsima. Bussipeatus asus kohe ranna kõrval ja buss oli ka just ees, kui sinna jõudsime...

Sydney kesklinnas vahetasime bussi ja tagasitee Castle Hill'i võis alata. Karoliina oli igavuse peletamiseks sellel korral meie seljakotti vargsi sudokuraamatu pistnud...

Enne, kui buss peatusest startida jõudis jõudsime veel nurga taga toimunud bussiõnnetust nautida. Üllatas see, et päästeametnikud jõudsid õnnetuskohta mõni minut pärast müksu toimumist. Midagi tõsist igal juhul tundub, et ei toimunud, sest rahvas istus kenasti bussis ja ootas selle edasi sõitmist...

Kuna pimeneb kiiresti, siis Castle Hill'i jõudsime juba pimeduses.