16. päev - Blue Mountains

Esmaspäeva hommik algas meie jaoks jälle varakult, sest päevaks oli planeeritud sõit Sinimägedesse (Blue Mountains). Tõusime kella seitsme paiku. Start oli kavandatud kaheksaks, kuid reaalselt saime minema paarkümmend minutit hiljem, sest pidevalt selgus, et miskit sõiduks vajalikku on maha jäänud :)
Kuna alustasime sõitu hommikusel tipptunnil, siis sai maanteel päris mitmes ummikus passitud...

Ühel ristmikul tabasin hetke, kuidas suuremõõtmelise traktori vedu eskortis politsei - tsiklimees ees ja politseiauto taga. Turvalisus on siin maal igal juhul moes.

Castle Hill'i ummikutest võtsime suuna Sinimägede peale.

Mõnel rekkal jagus tagumisi tulesid küll igaks elujuhtumiks.

Kuna olin heas usus Eestist kaasa võtnud American Expressi krediitkaardi, siis selgus paljudes kohtades, et sellega makstes tuleb kauba eest mõni protsent lisaks maksta - nii selgus ka tanklas, kus bussi paaki Indrek täitmas käis...

... ja siin tanklas sai väikese täienduse ka minu hoiatustahvlite kollektsioon.

Teel Sinimägedesse teavitas igas külas meid selline silt, millelt saime teada ka küla kõrguse merepinnast. Bullaburra asula pidi selle sildi andmetel asuma 769 meetri kõrgusel merepinnast.

Siis järsku tabas meid teel üllatus - liiklus jäi järsku seisma ja seda mitmekskümneks minutiks. Hakkasime üksteise võitu ennustama, millega tegu. Peale jäi arvamus, et ju on teel mingid masti teetööd...

Kui meieni jõudis kord chupa-chupsi mehest (mees, kes reguleerib sarnastes kohtades oma märgiga liikust :)) mööda pääseda, sai selgeks tõsiasi, et ega me väga eksinudki. Tee ääres tegeles kaks meest saega võsa lõigata, kaks koristasid ja kaks tegelesid liikluse reguleerimisega. Igal juhul osati selle tööga tekitada maanteel oluliste mõõtmetega ummik...

Medlow Bath oli üks kõrgemaid külasid (1050 meetrit merepinnast), mida meie teekond Sinimägedesse läbis.

Juhuks kui laskumisel auto pidurid peaks üles ütlema, on suurematele laskumistele ehitatud spetsiaalsed rambid, kuhu sõites saab ka kõige raskema veoki pidama. Minul tekkis küll selle peale küsimus, et millisel moel selle veoki sealt hiljem kätte saab :)

Selliseid märke näeb Austraalias küll igal pool ja eriti sisemaal. Hoiatab meid kängurude ja vombatite eest teel. Seda, et kängurud tõesti ka pimeduse saabudes teedele satuvad, sellest andsid märku tee äärtes siin-seal vedelevad alla aetud kängurud...

Tee ääres avanes väga ilusaid vaateid. Selles kohas lihtsalt pidi bussi kinni pidama ja fotoka välja võtma. Selline tunne nagu oleks sattunud Alpi aasadele...

Ka käänulistelt mägiteedelt avanes huvitavaid vaateid, selles peatuspaigas oli ekstreemne vaade alla - veel paar sammu ja ees ootaks sadakond meetrit vabalangemist.

Selline liiklusmärk tähistas kurvi, kus tuli läbida 180 kraadine kurv ja soovituslik kiirus oli sõidu õnnestumiseks 35 km tunnis.

Selline märk teavitas juhti pikemast laskumisest. See konkreetne laskumine oli 4-5 kilomeetri pikkune.

Noored autojuhid kasutavad Austraalias mõnikord sõitmiseks TOYOPA firma maastureid :)

Keskpäevaks jõudsime oma kambakesega Jenolan Caves'i. Esiplaanil Jenolan Caves House, kus asus kohvik, turistipoeke ja võõrastemaja.

Jälle üks omapärane keelumärk - Jenolan Caves'i kohvikus anti meile teada, et papagoide toitmine peopesast ei ole nende asutuses soovitatav tegevus.

Igal juhul hoiatati meid inimsõbralikust loodusest Jenolan Caves'i orus. Peale erinevate sisalike meil seal küll roomajaid näha ei õnnestunud.

Üks tegelane demonstreeris meile kümmekond minutit, kuidas putukatele tuleb jahti pidada.

Valisime endale ühe kergemat sorti ekskursiooni Jenolan Caves'i koobastes. Koopa piikuseks lubati 400 meetri ringis. Ekskursiooni lähtepunkt asus kusagil tunnelis, mida läbis autotee ja siin me oleme suundumas selle poole.

Pool meie seltskonnast ootusärevuses enne koobastesse sisenemist.

Koobastes nähtut on suht raske edasi anda, mõned pildid ehk annavad aimu meie ekskursioonist.

Tagasiteeks valis Indrek Edith Road'i. Kaardilt hiljem leidsin selle tee juures märkuse, et tee ei ole läbitav karavanide ja teiste haagistega. Ja seda, kui ekstreemne see tee oli, saime me tõesti tunda oma nahal - tõelised ameerika mäed :)

Lõpuks õnnestus mul jäädvustada ka seltskond lambaid pildile...

Selles külas on planeeringu järgi jalgtee kasutatav vaid jommis peaga...

Ja ära sai nähtud ka elus metsaveok...

Ning üks tõsine uunikum jäi ka napilt pildile.

Järgmine pikem peatuspaik ootas meid ees Katoomba's. Esimesel vaatlusplatvormil juba märkasime kauguses metsatulekahju...

Selline vaade avanes Echo Point nimeliselt vaateplatvormilt Kolmele Õele (Three Sisters).

Püüdsime kinni ka ühe vikerkaare. Olime pool päeva juba sõitnud vihma kannul - teed olid märjad, kuid vihm oli möödas. Õhtuks küll saime ka mõned piisad kätte :)

Võtsime ette ka väikese matka Kolmele Õe juurde.

Päeva viimane peatus sai tehtud Katoomba'st mõned kilomeetrid Sydney suunas Leura nimelises asulas, kus vaatamisväärsuseks oli omapärane trepina laskuv mägioja (Leura Cascades).

Fotograafina oli päev edukas, koos Karoliinaga sai kokku klõpsatud ligi 500 pilti...